ETSAÜ aretusprogramm
Viimati uuendatud: 3. juuli 2017 15:19:03
Avaleht > 3. Seatõugude kirjeldus

3. Aretusprogrammis kasutatavate seatõugude kirjeldus, nende otstarve

Eesti maatõug (landrass – tõutähis L)

Eesti maatõugu sead on viljakad, varavalmivad, kiirekasvulised, heade lihaomadustega. Sead on peekonitüüpi, tugeva konstitutsiooniga, pika kerega, kuid küllalt peene luustikuga. Värvus on valge, pea kerge, sirge koonuga, kitsa lauba ja suurte lontis kõrvadega. Kael on keskmise pikkusega, liitub turjaga märkamatult. Selg ja lanne on pikad, mõõduka laiusega. Kõhujoon on sirge, laudjas lai, lihaseline ja sirge. Singid on hästi arenenud. Jalad on tugevad. Udar ja nisad on hästi arenenud, nisasid on tavaliselt 12-16. Nahk on elastne, harjased läikivad. Eesti maatõugu noorsead väärindavad hästi sööta. Tapmisel saadakse pikad, ühtlase õhukese pekiga lihakehad, eriti hästi on arenenud fileeosa ja tagumine kolmandik. Küljeliha on läbikasvanud. Emised on viljakad, suure piimakusega ja hästi arenenud emainstinktiga.

Aretusprogrammis kasutatakse tõu paremikku puhasaretuses ja esimese põlvkonna ristandemiste saamiseks.


Joonis 1. Eesti maatõug ehk landrass. Foto: A. Tänavots

 

Eesti suur valge tõug (jorkšir – tõutähis Y)

Eesti suurt valget tõugu sead on tugeva konstitutsiooniga ja varavalmivad, heade lihaomadustega. Sead on peekonitüüpi, proportsionaalse kehaehitusega. Värvus on valge, pea kerge, koon keskmise pikkusega ja lai, mõõdukalt nõgusa profiiliga, otsmik lai, põsed lihaserikkad, kõrvad lühikesed, ettepoole püstised. Silmade vahe on lai, vaade elav. Kael on lihaseline ja liitub kerega sujuvalt. Turi on sirge, selg ja lanne pikad, sirged. Rind on rahuldavalt arenenud, mõõduka laiusega, küljed pikad ja sügavad. Kõht on lihaseline, mitterippuv, täidlaste kubemetega. Lihakehad on pikad, singid on hästi arenenud. Jalad on tugeva luustikuga, korrapärase asetusega. Udar ja nisad on hästi arenenud.

Nisasid on 12-16. Emised on viljakad, hea piimakusega, hästi arenenud emainstinktiga.

Aretusprogrammis kasutatakse tõu paremikku puhasaretuses ja esimese põlvkonna ristandemiste saamiseks.


Joonis 2. Eesti suur valge tõug ehk jorkšir. Foto: A. Tänavots

 

Pieträäni tõug (tõutähis P)

Pieträäni tõugu sead paistavad silma eriti lihaselise tagaosaga. Täidlased on ka lanne ja küljed. Sigadel on peenike, kuid tugev luustik. Harjased on hallikasvalged, nahal on ebakorrapärased laigud. Pea on kerge, laia koonu ja laubaga. Kikkis kõrvad on lühikesed ja võrreldes pikkusega laiad. Kael on küllaltki lühike. Põsed on vähearenenud, mitterasvased. Rind on lai ja silindrikujuline. Selg on lai, sirge ja pikk. Singid on ümarad, ulatuvad hüppeliigesteni. Sigadel on vähemalt 12 hästi arenenud nisa. Sea jalad on lühikesed, kõnnak vaba. Loomad astuvad liikumisel sõrgade välisäärtele. Sigadel on eriti suur tailiha osakaal rümbas.

Tõu paremikku kasutatakse puhasaretuses. Aretusprogrammis ristatakse valgete tõugudega lihasigade saamiseks.


Joonis 3. Pieträäni tõug. Foto: A.Tänavots

 

Djuroki tõug (tõutähis D)

Djuroki tõu puhul on tegemist spetsiaalse lihatootmistõuga. Djuroki tõugu sigade välimikku iseloomustab üle kere ruuget värvi harjastus, väikesed lontihoidvad kõrvad ja elavaloomulised tumepruunid silmad. Sead on tugeva konstitutsiooniga, laia selja ja suurte sinkidega. Tõug on tuntud hea söödaväärinduse ja varavalmivuse poolest. Lihakehades on rasv ladestunud intramuskulaarselt, muutes liha marmorjaks, maitsvaks ja mahlaseks. Stressigeeni puudumine djuroki tõugu sigadel vähendab lihamahla tilkumiskadusid lihakehadest.

Seda tõugu kasutatakse ristamisel valgete tõugudega lihasigade tootmisel ja ristandkultide saamisel eesti maatõugu emistega (DL) ning pieträäni tõugu emistega (DP).


Joonis 4. Djuroki tõug. Foto: M. Mahlapuu